Horvaatia pärast euro kasutuselevõttu: mis hindadega tegelikult juhtus

Horvaatia sai 1. jaanuaril 2023 euroala kahekümnendaks liikmeks ja loobus pärast veerandsajandit kunast. See oli esimene laienemine pärast Leedu liitumist 2015. aastal ning saabus avaliku arvamuse jaoks halvimal võimalikul hetkel: keset Euroopa suurimat inflatsioonilainet terve põlvkonna jooksul. Igal hinnatõusul oli tol aastal kaks kahtlusalust — inflatsioon, mida koges kogu Euroopa, ja uus raha. Nende eristamiseks ühtlustatud andmed ongi.

Ülemineku mõju oli tegelik, kuid väike

Iga eurole üleminek toob kaasa mõningase hindade nihkumise: menüüde ja hinnakirjade muutmise kulud antakse edasi, psühholoogilised hinnapiirid seatakse kõrgemale ning harva hindu muutvad teenusepakkujad kasutavad hetke järelejõudmiseks. Varasemate üleminekute uuringud on järjekindlalt leidnud ühekordse mõju, mida mõõdetakse kümnendikes protsendipunktides — märgatav kohvikutes ja juuksurisalongides, nähtamatu üüri- ja energiahindades. Horvaatia sobitus mustriga: enne ja pärast üleminekut kohustuslik topelthindade näitamine ning avalikkuse surve hoidsid nihke kontrolli all. 2023. aasta tõeliselt suured hinnatõusud tulenesid aga samast energia- ja toidušokist, mis tabas kõiki naabreid, kellel oli veel oma raha.

Miks Horvaatia inflatsioon on endiselt üle euroala keskmise

Horvaatia inflatsioon on pärast liitumist kaldunud püsima üle euroala keskmise ning põhjused on struktuursed, mitte rahapoliitilised. Tegemist on järelejõudva majandusega: palgad ja tootlikkus lähenevad euroala keskmisele ning teenuste hinnad koos nendega — sama Balassa–Samuelsoni dünaamika on nähtav Baltimaades. Samuti on tegemist tugevalt turismist sõltuva majandusega: külastajate nõudlus majutus- ja toitlustussektoris kergitab just neid restorani-, majutus- ja teenusehindu, mida maksavad ka kohalikud, ning surve koondub suvistesse HICP näitudesse.

Mida euro laenamise jaoks muutis

Liitumise vaiksem, kuid suurem mõju oli rahaline. Horvaatia kodumajapidamised ja ettevõtted olid juba ammu laenanud euroga seotud tingimustel — kuna kurssi oli aastakümneid euro suhtes rangelt juhitud —, seega kõrvaldas liitumine valuutariski, mis oli juba kõigesse sisse hinnatud. Horvaatia riigivõlakirjadega kaubeldakse nüüd euroala võlana, EKP poliitika kandub otse kohalikesse laenuintressidesse ning eluasemelaenude turul lähtutakse euro viitemääradest ilma vahetuskursiriskipreemiata.

Hinnatase ja inflatsioon on eri küsimused

„Euroga läks kõik kallimaks“ ajab segi kaks asja. Horvaatia hinnatase — kui palju maksab ostukorv võrreldes Saksamaaga — on aastaid tõusnud ja tõuseb seni, kuni sissetulekud lähenevad; selline näeb välja jõuka valuutaklubiga liitumine, kui riik on selle keskmisest vaesem. Inflatsioonimäär — muutuse kiirus — on see, mida selle saidi HICP jälgib, arvutatuna sama määratluse alusel nagu igas teises liikmesriigis. Just see teeb võrdluse euroala keskmisega õiglaseks.

Kuidas siin Horvaatia näite lugeda

Horvaatia leht näitab ühtlustatud inflatsiooni ja selle kõrval euroala keskmist. Abiks on kolm harjumust: vaadake suvekuude andmeid teadmisega, et turism koondab hinnasurve sinna; tõlgendage vahet euroala keskmisega eelkõige lähenemise, mitte valuuta loona; ning järsu hüppe korral vaadake, kas seda selgitavad energia ja toit — need kategooriad liigutavad kogu Euroopat ühes suunas, euroga või eurota.